Ellen Niit

Raamatukangelaste sünnilood

Pille-Riin

Picture
''Pille-Riin on minu vanem poeg Toomas ja mina ise. Mõtlesingi alguses poisist kirjutada, aga ei osanud. Siis panin kaks last kokku.''
Kust Pille-Riin oma nime sai? Tol ajal ei olnud see kuigi levinud nimi.''See on Gailiti "Ekke Moori" kõrvaltegelase nimi, väga põgus. Gailit oli ju nimede panemise meister ja mina siis laenasin temalt.''
Pille-Riini lugudes on tädi Juuli...
''Tema on kokkuvõte mu tädidest. Mul oli terve hulk tädisid, ema oli suurest perest pärit, üksteist last oli. Kaks nendest surid lapsena, aga teised kasvasid ikka täiskasvanuks. Ja tädidega oli mul palju pistmist. Suviti olin maal ema vanema õe juures. Ja nii see tädi Aliide oli täitsa topeltema.''



                                                                                                                                       Intervjuust Jaanus Kulliga


Krõll

Picture
Kuidas tuli Krõlli idee?
''Selle mängis elu mulle ette sõja ajal. Head asja oli siis vähe saada ja lapsed olid ilma magusata. Emad ostsid sõja eel rosinaid ja suhkrut varuks.
Minu emal oli üks suur kotitäis rosinaid. See oli pandud sahvrisse ja mina käisin sealt aeg-ajalt pihuga neid rosinaid võtmas. Siis tuli mu isa sünnipäev. Ema tahtis kringlit teha ja vaatas, et sa armas aeg, kott on juba pooltühi. Ütles: "Kuule, isa, tule vaata, meil on üks krõll siin koti kallal käinud!" Isa tuli, vaatas ja lausus: "Anna see kott siia, ma peidan ära. Kui järgmine sünnipäev tuleb, siis küsi mu käest."
No ja peitiski ära ning me ei leidnud emaga kuidagi seda kotti üles. Siis hakkas sõda läbi saama ja me valmistusime Tapalt Tallinnasse kolima. Siis see rosinakott oli ahju peal ja rosinad olid kõvaks kuivanud.
Sealt siis see Krõll. Tema kaudu on näha mu vanemate lahke meel.''



                                                                                                                                                                               Intervjuust Tiia Kõnnussaarega

Triinu ja Taavi

Picture
''Triinu ja Taavi jutud on kirjutatud esimese-teise klassi lapsele. Ma olen sellest rääkinud, kuidas algselt oli see tellimustöö. Haridusministeerium tahtis teise klassi õpikusse võtta Pille-Riinu lugusid ning palus neid juurde kirjutada. Mina hakkasin vastu, et Pille-Riin on viieaastane tüdruk, mida tema seal koolis teeb? Ja pealegi pole see õiglane. Koolis on nii poisid kui tüdrukud, tüdrukud alguses paimad ja poisid koeramad, ja kui õpikus on ainult tüdruk, pole see aus. Et ma võin jutte juurde teha, natuke vanemate lastega. Nad olid väga rõõmsad, tõid õppekavad ja tööplaanid ning mina hakkasin konstrueerima. Et kui on õde ja vend ühes klassis, siis nad on selgelt kaksikud. Õppekava nägi ette moraali, et jutud peavad õpetama vanemaid austama, vanavanematega kena olema– tuli tekitada perekond, kus lapsed vastavalt käituvad.
                                                                   Nii ma siis hakkasin kirjutama, riputades näpuotsaga nalja sisse. Tegin kümmekond                                                                        juttu, näitasin ministeeriumiprouadele ette. Tükk aega oli vaikus, siis helistati, et teie                                                                     lood ei ole ikka küllalt tõsised, me ei saa neid kasutada. Äkki saate ümber teha? Mina                                                                    ütlesin, ei taha; väga hea isegi, ma saan neist juttudest ju raamatu teha. Mõlemad,                                                                           nii  mina kui ministeerium, olime kergendatud ja nii see raamat saigi. ''

                                                                                                                                                                                          Intervjuust Jüri Pinoga


Onu Ööbik

Picture
Aga kust onu Ööbik välja kargas?
''Minu nooremate poegade pealt. Nad käitusid just niiviisi. Seesama Eerik-Niiles, kes Bagdadis sehkendab, pani kaks põlvikut ühte jalga ja me otsisime terve perega teist põlvikut, et ta saaks lasteaeda minna. Märten oli see, kes pani suu kinni, ei tahtnud süüa, tegi mkmm. Nende pealt ma onu Ööbikut alustasin. Lapsed kasvavad hiigla ruttu, ma ei võtnud korraga ette see raamat lõpetada. Lapsed on muutunud, olud on muutunud, ajastu on teine.''


                                                                                                                                                         Intervjuust Jüri Pinoga