Lapsepõlv
Ellen Niit (kodanikunimega Ellen Kross) sündis 13. juulil 1928. aastal Tallinnas.
Ta oli õmblejast ema ja vasesepast isa ainuke laps.Isa tegi piirituseaparaate ning käis neid üles panemas Lätis ja Leedus, seetõttu oli ta tihti võõrsil. Ema see-eest töötas kodus.
Kui isa sai 1938. aastal tööd Tapa depoos, mindi kogu perega sinna elama. Ema ei kodunenud Tapal, nii et sõja ajal otsustati Tallinnasse tagasi minna.Suved veetis Ellen Niit tädi juures Keila lähedal Rebase talus.
Lapsepõlve mäletab Ellen Niit hämmastavalt hästi.
Killukesi Elleni lapsepõlvest:
Oma elu esimest mälestust kirjeldab ta nii: "Ma istusin all põrandal, mulle oli istumise alla pandud suur rätik, mille värvi ja mustrit ma täpselt mäletan. Diivan oli seina ääres ja mina olin diivani ees seal palaka peal. Päike paistis tuppa vaiba peale ja ma ei osanud käia. Ema oli teises toas ja õmbles õmblusmasinal. Mina mõtlesin, et oskaks käia, läheks tema juurde. Võiks ka karjuma hakata, aga et päike nii ilusti paistab, siis ei hakka ka. Ja siis ajasin sõrmega diivaniriide mustrit."
''Esemetega seotud mälestusi on mul naljakaid – näiteks iga kord, kui ma näen rannapalli, ma võpatan, see oli üks asi, mida ma nii hirmsasti tahtsin, kui ma olin 3–4-aastane. Siis tuli mu neljas sünnipäev ja ema tuli vaatama just enne sünnipäeva. Ta käis alati Keila ja Tallinna vahet väikse kohvriga, mis oli head linnakraami täis, kui ta tuli. Ema tuli sirelipõõsaste tagant nähtavale ja ma vaatan, ei ole palli. Kohver on, aga palli pole. Toas hakkas ema asju kohvrist välja võtma: karbike tomatitega – maal ei kasvatatud neid sel ajal veel. Teine karp oli küpsiseid.
Ma mõtlesin: inimene raiskab siukse asja peale raha, parem oleks palli ostnud.
Ja siis võttis veel ühe kortsus paki välja ja sealt seest ühe tohlaka, ja puhus selle täis – ja tuli hiiglasuur rannapall. Kollase ja rohelise ja valge ja punase kirju. See oli mu seltsiline pikki aastaid.''
'Siis ma mäletan, kuidas ma käima hakkasin. See toimus Rebasel, mu emakodus. Mu ristiema, kes oli ka juhuslikult seal, vaatas seda tsirkust pealt. Mu ema sirutas käed teise toa ukse vahelt ja hüüdis: ''No tule-tule-tule-tule!'' Siis äkki ma panin ajama ja jooksin tema juurde, nii viis sammu vast. Ja ema ütles: ''Oi, laps läks käima!''
''Minu lapsepõlv oli tegelikult täitsa rõõmus. Aga järskude elumuutuste räigus ei jätnud seal siiski mõju avaldamata ja kajastumata.''
