Ellen Niit

Luuletusi täiskasvanutele

Õnn

Õnn on inimese enda teha,
sünnib tema mõtetest ja teost.
Elab meeltes, südames ja kehas,
võrsub töökast, tahtekindlast peost.

Meie õnn ei ela võõrais linnus,
kaugeil saartel, külades ja teil,
ei, ta elab püsivuses, innus,
elab kodukoldeis, elab meis.

Õnn on inimese käterammus.
Raskusestki kätkeb õnne eos.
Õnn on mõistuse ja kindla sammu,
töö ja rõõmu katkematu seos.

Pihlakas

Aeg viib meilt päevi
nii märkamatult
kui lehti puult.
Ei tea, ei näegi,
kui oksad paljad
on vastu tuult.

Oh ei, ei hala,
ei taga leina
ma värsket haljust.
Ka  sügissuve
kuldkirja päevis
on rõõmu paljust.

Ma mänd ei ole,
mis igihaljas,
ükskõik mis saagu.
Ma pihlak olen,
mis maantee veeres
jääb ruttu raagu.

Kuid siiski, siiski,
kui lehed läinud,
ma täis jään marju.
Ja surnud lumes
ma kuumalt hõõgun
kesk hangeharju.

Ning märkab rändur,
kel süda valus,
mu vaikset loitu
ja väsind linnud
sealt tuisukeerus
veel saavad toitu.

Lindude vaikus

Lindude vaikus
taevatähtede all
nõrgub kui mesi
igasse lehte ja puusse.

Lindude vaikus
taevatähtede all
kõrgudes puutub
noorde küüskuldsesse kuusse.

Ettevaatlikult hinga,
astu nüüd tasakesi!
Ööviivust nõrgub su rinda
lindude vaikus kui mesi.

Kaovad,
kaovad mu plikaea kauged päevad

Kaovad,kaovad mu plikaea kauged päevad.
Mu lapsed tassivad nad laiali.
Mu lapsed pilluvad nad omadega segi.
Nad pole enam minu.
Ja muist olen andnud neist sulle, mu armas,
sinitäpilised linnumunad,
ihusoojad,sulesoojad.
Nad on lendu tõusnud su suurest soojast peost.

Head teed! Head teed!
Üle koduse paepealse lageda
lendab ära sädistav parv.
Head teed!

Lävel

Veel olen laps, kes päikesekiiri püüab
ja virveid veel.
Mind tuulehoogki nimepidi hüüab
nii tihti veel.

Veel olen laps, kel, nähes lepalindu,
kõik meelest kaob,
pilk haarab õhku, silmad täis on indu
ja süda taob.

Veel olen laps, kes kõige järel ruttab,
mis särav näis,
kes näoli maas üht õit võib taga nutta,
peod lilli täis.

See lembus

See lembus oli jaaniussi tuli,
mis hele küll, kui pole lampi muud.
Puulatv ja pilv võis varjutada kuud.
kuid mis jäi teha siis, kui päike tuli?

Kümme haikut

Saja nimega
nurmenukk olla jaksab
siiski ta ise.
*
Meevärvi õhtud,
kui palju teist teha saaks
sügisepäevi!
*
Hea suislepapuu,
talvel mu unedes käib
su hõrkroosa hing.
*
Raudkivirahnu
ränga talla alt võrsub
julge värihein.
*
Krooklehte kaedes
päev nagu pihu pealt loeb
öö mõtted ära.
*
Sinisest pilvest
välgatab rohelist tuld.
Äkki näed kõike.
*
Näokattepeoks vist
üleni rüütab end aed
kreegipuulumme.
*
Tähistaeva all
meritähtede kirja
ma pimesi loen.
*
Kirsipuid vaata!
Raske on mõista, kus on
neil silmad, kus suu.
*
Õlgi ja kõlkaid
reht pekstes saad terved mäed.
Teri saad veidi.

Tulilill

Elus helgeid hetki leidub, millest
kaua hiljemgi veel põu on soe.
Õuemurult lihtsa kevadlille
täna noppis mulle poeg.

Oma elu esimese lille
kilgates ta memme kätte tõi.
Üle vaasi kergelt kummargile
on mu laual tulilille õis.

Mitmed lilled on mu lauda ehtind -
nõtk nelk ja sametine roos,
valge kalla keset laiu lehti,
põllulilled hulgakesi koos.

Ja on mõnigi neist hoidnud kaua
meeli pidulikult elevil.
Aga õ n n e k s piisab, kui su laual
õitseb vaikselt lihtne tulilill.