Teised temast ja tema loomingust
''Oleks asi aus, oleks meie kõigi nii kolme-neljakümne vaheliste nimi Triinu, Taavi või Pille-Riin. Me kõik sõidaksime rongiga, Piilupart roolis, Türile. Meil kõigil käiks kodus Krõll ja aeg-ajalt läheks onu Ööbik vannis veega alla. Meie oleme Ellen Niidu raamatute peal kasvanud, isegi kui ise iga päev sellele ei mõtle. Nii on elu Midrimaal, tundub.''
Jüri Pino
''Elleni lastele kirjutatud lood ja laulud on meile nii omased, et autorit enam ei mäletatagi, pigem on need saanud sama endastmõistetavaks kui rahvaluule. ''
Tiia Kõnnussaar
''1950ndail oli Ellen Niit eesti avangardis, kriitikute tule all (tartlaste kirjutet „Eesti kirjanduslugu” ütleb: „Kui 1960 ilmus esikkogu „Maa on täis leidmist”, tunnistasid ühed selle moodsaks ja avangardistlikuks (Mart Mäger), teised hurjutasid formalismi ja dekadentsi pärast”), tulises vabavärsidiskussioonis, noor ja äge eesti esipoetess. Eks hiljem ole teda rohkem lastekirjanikuks peetud, ja eks see ole ju tegelikult uhke asi. Olla laste kirjanik! Kusjuures tuleb märkida, et ta on tabanud miskit olemuslikku, nii et minugi lapsed saavad noist lugudest aru, need kõnetavad tänaseid pisiinimesi. Ent siiski: alles nüüd langeb Niidule osaks tunnustus „pikaajalise loomingulise tegevuse eest”, mida rahvasuus rohkem elutööpreemiaks nimetatakse. Miskipärast meenub, et Johnny Depp sai selle auhinna vist 39-aastaselt. Eestis juhtub pigem ikka nii, et oodatakse viisakalt väärikamat iga, ning mõni geenius lastakse niiviisi ka lihtsalt mööda. Eks ta ole: miski kole kadedus on vist sees, et ei saa inimesi tunnustada ja austada juba selle eest, mis nad teinud. Hää, et Niitu nüüd märgati, hää, et see juhtus just nimelt seoses tema teise, „tõsisema” luulepalgega.''
Jürgen Rooste
Jätkub SIIN
MÕNI RIDA MINU EMAST
Maarja Undusk
Viimastel aastakümnetel on tervis ja vanus muutnud mu ema liiga paikseks. Olen palju mõelnud, et lapselapsed teavad ja mäletavadki oma mammat sellisena, kes on peamiselt kodus ja istuva eluviisiga. Minu lapsepõlve ema oli väga mobiilne nii kehalt kui ka vaimult. Ehkki meil oli alati keegi kodus (mis nõukogude ajal oli küllaltki tavatu), jooksis mu ema palju ringi. Ta ajas pidevalt mingeid asju, küll enese ja perekonna, aga ka kõikvõimalike vähe abitumate sugulaste ja tuttavate omi. Mu ema hoolitses omal moel mitme tädi eest, kes jällegi aitasid teda lastehoidmisel ja käisid ka muidu abiks. Ja kui mõni neist enam ise toime ei tulnud, võeti ta meie juurde elama. Mitmeid aastaid elasid meiega koos minu kaks vanaema, neist isapoolne koguni paarkümmend aastat. Aga vahepeal elas kõrvaltoas veel mõni teine tädike, nii et mu lapsepõlve jooksul elas ja suri meie juures lisaks vanaemadele vähemalt kolm mu vanatädi.
Pärast ülikooli lõpetamist elas meil ka Tartust tulnud vend Toomas oma naise ja väikse tütrega, kuni emal õnnestus neile Lasnamäele kooperatiivkorter "hankida". Ja mina ja mu kaks nooremat venda niikuinii. Lisaks liikus me korteris pidevalt külalisi kirja- ja muu rahva seast. Kell kolm söödi alati ühiselt lõunat ja kõik, kes parasjagu kohal viibisid, olid lauda palutud. Üheksa inimest igapäevases lõunalauas polnud miskit ebatavalist. Lõuna valmistas ja nõusid pesi tavaliselt mõni tädi, aga õhtused nõud olid peamiselt laste kraes.
Õnneks oli tol ajal vanalinnas palju toidupoode, nii et liitriseid klaasist piimapudeleid ei tulnud kaugelt vedada. Aga neli liitrit piima päevas läks ikka ära. Kui ema kottidega poest tuli, andis ta alt kolm kella, mispeale isa end töölaua tagant sõbraliku vandumise saatel üles ajas ja neljandalt korruselt alla kotte tassima ronis.
Liha ostmine oli minu aukohus. Sain hea lihatüki valimise eest sageli kiita.
Ema oli meie perekonna ainuke sohver. Auto oli tema kehaosa. Ja et isa oli end autoasjandusest distantseerinud ega osanudki masinat juhtida, siis seda enam olid kõik sõidud ema teha. Ja sugulased teadsid: oh, Ellen ju tööl ei käi, küll tema tuleb, toob ja teeb!
Takkajärele mõeldes tuleb tõdeda, et ema ei lasknud end kunagi lonksu. Ta ei tujutsenud, ei hüsteeritsenud, ei kaevelnud, ei karjunud. Muidugi ta vihastas vahetevahel ja oli kindlasti väsinud. Aga ta ei teinud sellest teistele probleemi.
Kõige uskumatum on ikkagi see, et sealjuures ta kirjutas luuletusi. Ja sugugi mitte vähe! Ennekõike oli ta ikkagi ema-kirjanik, mitte koduperenaine. Kuidas ta seda küll oskas...
Jüri Pino
''Elleni lastele kirjutatud lood ja laulud on meile nii omased, et autorit enam ei mäletatagi, pigem on need saanud sama endastmõistetavaks kui rahvaluule. ''
Tiia Kõnnussaar
''1950ndail oli Ellen Niit eesti avangardis, kriitikute tule all (tartlaste kirjutet „Eesti kirjanduslugu” ütleb: „Kui 1960 ilmus esikkogu „Maa on täis leidmist”, tunnistasid ühed selle moodsaks ja avangardistlikuks (Mart Mäger), teised hurjutasid formalismi ja dekadentsi pärast”), tulises vabavärsidiskussioonis, noor ja äge eesti esipoetess. Eks hiljem ole teda rohkem lastekirjanikuks peetud, ja eks see ole ju tegelikult uhke asi. Olla laste kirjanik! Kusjuures tuleb märkida, et ta on tabanud miskit olemuslikku, nii et minugi lapsed saavad noist lugudest aru, need kõnetavad tänaseid pisiinimesi. Ent siiski: alles nüüd langeb Niidule osaks tunnustus „pikaajalise loomingulise tegevuse eest”, mida rahvasuus rohkem elutööpreemiaks nimetatakse. Miskipärast meenub, et Johnny Depp sai selle auhinna vist 39-aastaselt. Eestis juhtub pigem ikka nii, et oodatakse viisakalt väärikamat iga, ning mõni geenius lastakse niiviisi ka lihtsalt mööda. Eks ta ole: miski kole kadedus on vist sees, et ei saa inimesi tunnustada ja austada juba selle eest, mis nad teinud. Hää, et Niitu nüüd märgati, hää, et see juhtus just nimelt seoses tema teise, „tõsisema” luulepalgega.''
Jürgen Rooste
Jätkub SIIN
MÕNI RIDA MINU EMAST
Maarja Undusk
Viimastel aastakümnetel on tervis ja vanus muutnud mu ema liiga paikseks. Olen palju mõelnud, et lapselapsed teavad ja mäletavadki oma mammat sellisena, kes on peamiselt kodus ja istuva eluviisiga. Minu lapsepõlve ema oli väga mobiilne nii kehalt kui ka vaimult. Ehkki meil oli alati keegi kodus (mis nõukogude ajal oli küllaltki tavatu), jooksis mu ema palju ringi. Ta ajas pidevalt mingeid asju, küll enese ja perekonna, aga ka kõikvõimalike vähe abitumate sugulaste ja tuttavate omi. Mu ema hoolitses omal moel mitme tädi eest, kes jällegi aitasid teda lastehoidmisel ja käisid ka muidu abiks. Ja kui mõni neist enam ise toime ei tulnud, võeti ta meie juurde elama. Mitmeid aastaid elasid meiega koos minu kaks vanaema, neist isapoolne koguni paarkümmend aastat. Aga vahepeal elas kõrvaltoas veel mõni teine tädike, nii et mu lapsepõlve jooksul elas ja suri meie juures lisaks vanaemadele vähemalt kolm mu vanatädi.
Pärast ülikooli lõpetamist elas meil ka Tartust tulnud vend Toomas oma naise ja väikse tütrega, kuni emal õnnestus neile Lasnamäele kooperatiivkorter "hankida". Ja mina ja mu kaks nooremat venda niikuinii. Lisaks liikus me korteris pidevalt külalisi kirja- ja muu rahva seast. Kell kolm söödi alati ühiselt lõunat ja kõik, kes parasjagu kohal viibisid, olid lauda palutud. Üheksa inimest igapäevases lõunalauas polnud miskit ebatavalist. Lõuna valmistas ja nõusid pesi tavaliselt mõni tädi, aga õhtused nõud olid peamiselt laste kraes.
Õnneks oli tol ajal vanalinnas palju toidupoode, nii et liitriseid klaasist piimapudeleid ei tulnud kaugelt vedada. Aga neli liitrit piima päevas läks ikka ära. Kui ema kottidega poest tuli, andis ta alt kolm kella, mispeale isa end töölaua tagant sõbraliku vandumise saatel üles ajas ja neljandalt korruselt alla kotte tassima ronis.
Liha ostmine oli minu aukohus. Sain hea lihatüki valimise eest sageli kiita.
Ema oli meie perekonna ainuke sohver. Auto oli tema kehaosa. Ja et isa oli end autoasjandusest distantseerinud ega osanudki masinat juhtida, siis seda enam olid kõik sõidud ema teha. Ja sugulased teadsid: oh, Ellen ju tööl ei käi, küll tema tuleb, toob ja teeb!
Takkajärele mõeldes tuleb tõdeda, et ema ei lasknud end kunagi lonksu. Ta ei tujutsenud, ei hüsteeritsenud, ei kaevelnud, ei karjunud. Muidugi ta vihastas vahetevahel ja oli kindlasti väsinud. Aga ta ei teinud sellest teistele probleemi.
Kõige uskumatum on ikkagi see, et sealjuures ta kirjutas luuletusi. Ja sugugi mitte vähe! Ennekõike oli ta ikkagi ema-kirjanik, mitte koduperenaine. Kuidas ta seda küll oskas...
